Onkosemu – sõprus, mida ei sooviks kellelegi, aga millest ma enam loobuda ei taha

Vähk võtab inimeselt palju. Vahel ka mõned sõprussuhted. Aga mõnikord kingib asemele inimese, kelle olemasolu sa ei osanud isegi igatseda. Just nii leidsin mina* Onkoloogika kogukonnast Greta. Või leidis Greta hoopis minu. Meie lugu jutustab kahest välismaal elavast eestlannast, kelle viis kokku raske haigus.

„Nüüd tundub imelik, et me polegi alati sõbrad olnud.“ Kui Greta mulle selle lause kirjutas, sain aru, et tunnen täpselt samamoodi.  

Veel aasta tagasi ei teadnud me teineteise olemasolust mitte midagi. Ometi on Gretast saanud inimene, kellele ma võin kirjutada ükskõik mis kell, ehkki näost-näkku kohtunud me tegelikult siiani ei olegi. Greta on inimene, kellega võib rääkida nii hirmust, kõrvaltoimetest ja analüüsitulemustest kui ka teha lolli nalja ja nautida musta huumorit, mis sünnib ainult siis, kui oled ise vähist läbi minemas. Kõige rohkem hindan aga seda, et ma ei pea Gretale mitte midagi selgitama. Ta lihtsalt saab aru.

Vähk muudab rohkem kui tervist 

Kui mulle 2025. aasta aprillis vähidiagnoos pandi, arvasin alguses, et kõige raskem saab olema ravi. Ma eksisin. Vähk muudab palju enamat kui tervist. See muudab suhteid. See paneb proovile sõpruse. See näitab väga kiiresti, kes oskab sinu kõrval olla ja kes lihtsalt ei leia enam sõnu.

Ma ei süüdista neid, kes eemale jäid. Ma olen üsna kindel, et enne oma diagnoosi poleks ma isegi teadnud, mida öelda inimesele, kes on äsja kuulnud diagnoosi „vähk“.

Samal ajal, kui mõned inimesed minu elust kadusid, tulid asemele uued. Üks neist on Greta. Kuigi mina elan Portugalis ja tema Itaalias, selgus pikkade vestluste käigus, et oleme käinud Eestis samas koolis. Ühised mälestused õpetajatest ja koolimajast tegid meie sideme veel tugevamaks.

Praegu julgen öelda, et oleme Gretaga südamesõbrannad. Mitte sellepärast, et oleksime teineteist aastaid tundnud, vaid sellepärast, et näeme teineteises neid kihte, mida teised ei näe.

„Ma ei saanud alguses isegi aru, et mul on vähk“

Greta meenutab, et tema diagnoos ei saabunud ühe selge lausena. „Tagantjärele mõeldes ei saanud ma alguses isegi aru, et mul on vähk,“ ütleb ta. „Arstid rääkisid tsüstist, moodustisest, massist ja neoplaasiast. Sõna „vähk“ ei kasutanud alguses peaaegu keegi. Minu aju ei olnud üldse valmis selleks, et tegemist võiks olla pahaloomulise haigusega.“

Greta jaoks toimus kõik väga kiiresti. Esimesest diagnoosist operatsioonini kulus vähem kui kuu. Esialgne kiirbiopsia andis lootust, et tegemist võib olla piirpahaloomulise kasvajaga ja sellega kõik piirdub. Ei piirdunud. Järgnes keemiaravi. Seejärel veel üks operatsioon.

Siis tuli aeg, mil enam ei olnud võimalik lihtsalt midagi teha. Tuli hakata juhtunut päriselt läbi elama. „Kuigi tundsin, et saan vaimselt enam-vähem hakkama, mõistsin üsna kiiresti, et vajan lisatuge. Ja kõige rohkem tundsin puudust just emakeelsest toest.“

Ka mina tundsin ühe esimese asjana puudust emakeelsest toest. Kui jääd raskelt haigeks kodust tuhandete kilomeetrite kaugusel, tunned sa väga teravalt puudust inimestest, kellega suheldes ei pea midagi tõlkima. Ei keelt. Ei tundeid.

Sul ei ole võimalik lihtsalt emale külla minna. Sa ei saa alati sõpradega kohvi juua. Sul ei ole seda iseenesestmõistetavat tugivõrgustikku, mis paljudel Eestis elavatel inimestel olemas on.

Sellepärast võib üks eestikeelne vestlus tähendada palju rohkem, kui esmapilgul arvata oskaks.

Koht, kus ei pidanud enam üksi olema

Greta hakkas minuga sarnaselt internetist otsima tugigruppe. Millegipärast ei leidnud ta midagi, mis oleks päriselt kõnetanud. Mina liitusin seevastu kümnete gruppidega ja suutsin end vahepeal lausa närvivapustuse äärele grupitada.  Nii nagu mina, luges ka Greta vähiteemalisi artikleid ja ühe juhusliku loo lugemine tõi ta Facebooki Onkoloogika kogukonda.

„Kui ma grupi leidsin, langes justkui suur koorem õlgadelt,“ meenutab ta. „Nägin, et ma ei ole maailmas üksi.“

Greta ütleb, et teda ei aidanud kõige rohkem mitte konkreetsed nõuanded. Aitas hoopis äratundmine. „Ma nägin, et ma ei ole ainus, kes ootab nädalaid analüüsitulemusi või arstide vastuseid. Ka teistel kulges ravi samas rütmis – ravi, ootamine, konsultatsioon, jälle ootamine.“

See kõlab võib-olla kummaliselt. Aga vahel ei olegi kõige tähtsam lahendus. Kõige tähtsam on teadmine, et see kõik ei juhtu ainult sinuga.

Üks Facebooki sõnum

Ühel hetkel sattus Greta lugema minu lugu. Ta ütleb, et kõhkles alguses kontakti võtmisega. Meie diagnoosid olid ju erinevad. Ta ei olnud kindel, kas üldse kirjutada. Õnneks kirjutas. 

Ma ei mäleta enam, kumb meist täpselt esimese pikema vestluse algatas. Küll aga mäletan seda tunnet. Vestlus lihtsalt hakkas voolama. Nagu oleksime teineteist tundnud juba ammusest ajast.

Mõnikord mõtlen, et meie sõprus ei sündinud ainult sellepärast, et meil mõlemal oli vähk. See sündis sellepärast, et meil tekkis ühine “keel”. On asju, mida ei pea kogemuskaaslasele seletama.

Ei pea rääkima, miks analüüsitulemuste ootamine võib olla hullem kui uuring ise. Ei pea selgitama, miks üks telefonikõne haiglast võib terve päeva pea peale pöörata. Ei pea kirjeldama, mis on dreenid, kompuutertomograafia, magnetuuring või keemiaravi järgne metallimaitse suus.

Teine lihtsalt teab. „Kõige toredam oligi see, et viimaks oli keegi, kes sai minust päriselt aru,“ ütleb Greta.

Ja täpselt sama tundsin mina. Ma olin leidnud kellegi, kes mõistab mind poolelt sõnalt ja on nõus, et kiilaspea, paistes keha või lollakalt keemialokkis juuksed ei ole midagi toredat. 

Huumor, millest saavad aru ainult vähipatsiendid

Meie sõnumivahetus on ilmselt kilomeetrite pikkune. Me oleme koos rõõmustanud heade analüüsitulemuste üle. Saatnud teineteisele pilte uutest soengutest. Võrrelnud kulmude tagasikasvamist. Kirunud meditsiinisüsteemi. Ja naernud asjade üle, mis kõrvaltvaatajaile ei pruugi üldse naljakad tunduda.

Kõige mustem huumor sünnib sageli kõige raskematel päevadel. Just see aitab mõnikord hingata. Greta räägib ühest olukorrast, mida ilmselt paljud vähipatsiendid ära tunnevad. „Kui keegi küsib peol, miks ma juuksed lühikeseks lõikasin, vastan, et mul oli keemiaravi. Ja siis muutub kogu õhkkond. Inimesed ehmatavad, ei tea enam, mida öelda, ning mina püüan pisaraid tagasi hoida.“

Onkosemuga selliseid hetki ei ole. Temaga võib rääkida vähist täiesti normaalselt. Ja mõnikord ka üldse mitte vähist. Võib kiruda Lõuna-Euroopa asjaajamiskultuuri, võib rääkida toidust. 

Rohkem kui lihtsalt sõber

Mõnikord küsitakse minult, mida Onkoloogika kogukond inimestele tegelikult annab. Minu jaoks on vastus lihtne. See annab kuuluvustunde. Annab teadmise, et kusagil on inimene, kellele ei pea oma haiguslugu iga kord otsast peale jutustama. Inimene, kes ei püüa sind ilmtingimata lohutada või õigeid sõnu leida. Ta lihtsalt teab. Ja vahel sellest piisabki.

Greta ütleb laused, mis võtavad kokku kogu meie sõpruse. „Nüüd tundub imelik, et me polegi alati sõbrad olnud. Me pidimegi sõpradeks saama! Lihtsalt universum on vahel nii julm, et selliste koledate asjade kaudu tuli see sõprus. Või siis nii lahke et tegi nii, et me kohe kindlasti tuttavaks saaksime.“ Need sõnad teevad südame alt soojaks, sest mina tunnen täpselt samamoodi.

Me ei valinud seda teekonda. Mitte kumbki meist ei valinud. Aga kui selles raskes teekonnas on midagi ilusat, siis on need inimesed, kelle see meie kõrvale tõi. Kui keegi küsib minult praegu, mida tähendab Onkoloogika kogukond, siis ma ei räägi ainult infost, nõuannetest või kogemuslugudest.

Ma räägin Gretast. Ja ma loodan, et edaspidi leiab igaüks, kes oma diagnoosi kuuleb, samuti oma onkosemu. Sest vahel piisab ühest Facebooki sõnumist, et kõige raskemal eluperioodil ei peaks enam üksi olema.

Kui sa tunned end praegu üksi, siis kirjuta kogukonda. Otsi endale onkosemu. Mina ja Greta oleme elav tõestus, et vahel võib üksainus sõnum muuta palju rohkem, kui oskad arvata. 

* Loo autoril diagnoositi 2025. aasta aprillis agressiivne kolmiknegatiivne rinnavähk ja põletikuline rinnavähk siiretega lümfides. Sellist kooslust diagnoositakse ligikaudu 0,3-1 % kõigist rinnavähi juhtudest. Tegemist on ühe harvaesinevama ja agressiivsema rinnavähi kooslusega. Pärast aasta kestnud keemia- ja immuunravi, operatsiooni ja kiiritusravi saavutas ta täieliku ravivastuse ja ootab nüüd rekonstrueerivat operatsiooni.