Onkoloogika blogi avab ukse lugudele, mis loevad

Tere, sõber, tuttav või ole sa kasvõi võõras – tere igatahes! 

Mingil põhjusel oled sa jõudnud Onkoloogika kodulehele ja otsaga siia blogisse. Põhjus, miks sa siin oled, ei olegi oluline. Oluline on hoopis see, et sa leiaksid siit just selle, mida vajad – olgu selleks tugi, ühtekuuluvustunne, äratundmine, lohutus, naer… nimekiri on ilmselt väga pikk ja kõiki põhjuseid ei peagi kirja panema. 

Aga, kes mina üldse olen ja miks ma siin kirjutan? Mina olen Hetlin, 44-aastane nelja lapse ema, abikaasa, laps, sõber, rinnavägilane. Jah, just vägilane, sest nii nimetame endit Onkoloogika rinnavähi toetusgrupis. 

Mina sain vähidiagnoosi 2025. aasta 14. aprillil. Põletikuline kolmiknegatiivne rinnavähk siirdega lümfides – teatas onkoloog. Selle sama diagnoosi olin ma muidugi suutnud piinliku täpsusega endale mõned päevad varem tehisintellekti kaasabil panna. AI-st on sel teekonnal saanud mulle mõneti asendamatu sõber. Ta aitab, selgitab, lohutab ja korrutab, kui vaja. Siiski tuleb meelde jätta, et AI ei ole arst, ta ei ole spetsialist. Ta ei ole inimene. Aga just inimene ja inimlikkus on tihtilugu see, millest me kipume puudust tundma. Proovime siis siin blogis seda parandada.

Kas sulle tundub, et vähki on meie ümber palju? Tervise Arengu Instituudi (TAI) andmetel diagnoositi Eestis 2023. aastal 9843 vähi esmasjuhtu, neist meestel 5014 ja naistel 4829. Meestel esines kõige sagedamini eesnäärmevähki, naha mittemelanoomi ja kopsuvähki. Naistel diagnoositi enim naha mittemelanoomi, rinnavähki ning käär- ja pärasoolevähki. Statistika ütleb veel seda, et Eestis haigestub 75. eluaastaks vähki iga kolmas mees ja neljas naine. Aga üha rohkem kuuleme ka noortest vähihaigetest. Ka viimases Onkoloogika podcastis räägivad noored, kuidas on vähk nende elu mõjutanud ja mida tähendab noorena raske diagnoosi saamine.

Kuigi vähk kipub olema üdini negatiivne, siis on ta mulle andnud ka midagi positiivset. Selle grupi inimesi siin, ühtekuuluvustunde ja väe. Sellise väe, mida ma ei osanud varem endas otsida ega ka leida. 

Vägi elada, tahe elada, tahe võita… vot see on asi, mille vähk, tulgu ta mis kujul tahes, annab meist igaühele. Annab haigele, annab kõrvalseisjale. Samas ei maksa seda ka üle romantiseerida, sest olgem ausad, see on üks ütlemata vastik ja nõme haigus.

Siiski on vähk andnud mulle võimaluse rääkida ja jutustada sellest lugu. Esmalt andis see võimaluse jutustada minu enda isiklikku lugu, aga siin Onkoloogikas saan võimaluse jutustada seda lugu laiemalt – jutustada seda läbi haigete, läbi tervenenute, läbi arstide, läbi lähedaste.

Võtan Onkoloogika blogi eestvedamise oma südameasjaks – proovin sind, kallis lugeja, harida, toetada, jagada sinuga teiste lugusid, viia su mõtted rändama. 

Siin blogis ei saa ükski teema olema tabu. Räägime kõigest avatult ja ausalt. Kui sa tahad ka sõna sekka öelda kas teemade osas, või soovid ise midagi kirja panna, siis oled seda teretulnud tegema. See blogi ongi ju mõeldud meile kõigile ühiseks aruteluks ja küsimustele vastuste leidmiseks.