5 KÜSIMUST kogemusnõustaja ja Onkoloogika asutajaliige Pille Retter

Onkoloogika kogemusnõustajad ja kogemusringide juhid jagavad rubriigis „5 küsimust“ oma kogemusi esimestest kohtumistest vähipatsientide ja nende lähedastega.
Seekord vastab küsimustele Pille Retter.
Pille on kogemustoe teerajaja Onkoloogikas.

Kuidas on esimesed kogemusnõustamised läinud?

Tabudeta sügavad vestlused on midagi sellist, kus justkui aeg peatub. Olen ääretult tänulik, et mind on usaldatud.
On auväärnne olla sellistel hetkedel inimeste kõrval, nende jaoks olemas.
Iga inimene, iga lugu on ainulaadne ja kordumatu, kuid meil kõigil on siiski ühine vajadus olla kuuldud, nähtud ja mõistetud.

Milliste murede ja küsimustega inimesed kõige sagedamini nõustamisele tulevad?

Inimesed on otsinud sageli just eeskätt mõistmist ning turvalist ruumi, kus valjult välja hääldada ka need mõtted ja tunded, mida ei ole juletud või ei ole saadud endast välja jagada.
On jagatud elu sasipuntraid, justkui lukustunud valupunkte ja vastusteta küsimusi, mis ei lase inimesel kergemalt ja rahumeelsemalt elus edasi liikuda.
Kui esmalt arvasin, et mu poole pöörduvad valdavalt IV staadiumi patsiendid, siis lisandunud on ka remissiooni patsiente, lähedasi ja see teeb alandlikuks, tänulikuks ja ka rõõmsaks.

Miks on sinu arvates oluline, et inimene saaks rääkida kellegagi, kes on ise midagi sarnast läbi elanud?

Sarnane teekond loob aluse sügavamaks mõistmiseks, kuid selle kõrval tuleb ehedalt esile ka võimalikkus.
Kogemusnõustaja on paljuski ka võimalikkuse edasi kandja, kinnistades inimesele teadmist, et keerulisest olukorrast on võimalik välja tulla, võimalik selle kriisi keskel elada väärtuslikult ja tähenduslikult.

Kas mõni kohtumine, vestlus või osaleja tagasiside on sind eriti puudutanud? Mis selle eriliseks tegi?

Absoluutselt iga lugu on puudutanud. Eriti läks hinge ehk üks kohtumine, kus kohtumise lõppedes inimene väljendas, et antud vestlusest ei olnud talle abi.
Mõni nädal hiljem aga pöördus ta minu poole uuesti sooviga täpsustada ühte teemat meie esmasest vestlusest.
See puudutas mind sügavalt. Midagi oli inimeses ajaga settinud, mingid teemad avardunud ja see on sõnuseletamatult ilus.

Mida on esimesed kohtumised sulle endale andnud ja mida ootad edaspidi?

Iga kohtumine on elav tõestus sellest, et meil inimestena on teineteist vaja.
Ühelt poolt, et toetuda ning teiselt poolt luua tähenduslikkust ja võimalusi.
Sellisel teekonnal sammudes, ei väljendagi ma ootusi, sest nendega kipuvad inimlikult kaasa tulema eeldused. Vähiteekond on paljuski päev korraga elamine ning selles käesoleva hetke kohalolus soovin võtta ja anda elule tagasi ka edaspidi.