5 KÜSIMUST Kogemustoe programmijuht Valerija Strelovskaja

Onkoloogika kogemusnõustajad ja kogemusringide juhid on alustanud esimeste kohtumistega vähipatsientide ja nende lähedastega. Aga milliste mõtete ja muredega inimesed nende juurde tulevad? Mida annab võimalus rääkida kellegagi, kes on ise midagi sarnast läbi elanud?

Rubriigis „5 küsimust“ jagavad Onkoloogika kogemustoe korraldajad, kogemusnõustajad ja kogemusringide juhte oma esimesi muljeid, tähelepanekuid ja kogemusi. Seekord vastab viiele küsimusele Onkoloogika kogemustoe programmijuht Valerija Strelovskaja, kes on olnud kogemustoe programmi käivitamise ja esimeste kohtumiste korraldamise juures. Tema sõnul on algustega alati kaasas pisut ebakindlust, kuid kõige enam on teda innustanud inimeste soov leida teisi, kellega oma kogemusi jagada.

Kuidas on esimesed kogemusnõustamised ja kogemusringid läinud? 

Esimesed ringid ja nõustamised on nagu esimesed sammud – väheke rabedust käib alguste juurde aga sealt edasi, kui veereb, siis juba hooga. 

Mind on tohutult innustanud inimeste registreerumiste sisendid. Näha nii paljude inimeste soovi ja sügavamat vajadust tulla kogemuskaaslastega kokku, on parimaks preemiaks selles protsessis. 

Milliste murede ja küsimustega inimesed kõige sagedamini nõustamisele või kogemusringi tulevad?

Soov ja vajadus arutada elust ja olust sellisel päris tasandil – tabudeta. Saada tunnetust ja mõistmist, et sellises lainetuses ei ole inimene maailmas üksinda. Palju otsitakse ka infot ja konkreetseid kogemusi. 

Miks on sinu arvates oluline, et inimene saaks rääkida kellegagi, kes on ise midagi sarnast läbi elanud?

Meie ühiskonnas, peredes, suhetes on rohkelt rolle ja ootuseid, mida me inimestena kanname. Vähiturbulentsis olles olen märganud, et inimesed endiselt hoiavad rolle ja vapruse mantlit, mis on ka väga arusaadav. 

Küll aga on päris kosutav aeg-ajalt see vapruse mantel nagisse riputada ja olla nii nagu tuleb. Küsida selliseid küsimusi ja jagada selliseid mõtteid, mida teisi rolle kandes vahel lihtsalt ei saa. 

Kas mõni kohtumine, vestlus või osaleja tagasiside on sind eriti puudutanud? Mis selle eriliseks tegi?

Mind puudutavad alati jagamised, kus inimene, kes hoiab oma diagnoosi kogu maailma eest saladuses tuleb ja jagab seda kogemuskaaslaste turvalises ringis. 

See on päris paras ports üksi kanda ja teistele seda jagades on inimesed ära läinud kohtumistelt lenneldes – see annab uut õhku peale ja aitab saada koormat enda pealt vähemaks. 

Mida on esimesed kohtumised sulle endale andnud ja mida ootad edaspidi?

Ma tunnen suurt usaldust kogukonna poolt. See on suur tunnustus ja samas vastutus. Kogemustugi Onkoloogikas on minu südameasi – soovin, et see võimalus oleks igal vähiteel orienteerujal. Ootan, et veel rohkem inimesi leiaksid tee meie võimalusteni. 

Aitäh kõikidele meie kogemusringide juhtidele, kogemusnõustajatele, inimestele, kes on kogemustoetamise võimalusi kasutanud.