„Nad kipuvad tihti enda olemasolu alahindama“ Vähiga elav Pille ja tema sõbrannad räägivad sõprusest, mis jääb ka kõige raskematel hetkedel
Vähidiagnoos muudab inimese elu, kuid puudutab paratamatult ka neid, kes tema kõrval seisavad. Mõni sõprus jääb haiguse keerises kaugemaks, teine kasvab tugevamaks kui kunagi varem. Onkofestil rääkisid Pille Retter ja tema kolm sõbrannat ausalt ja südamlikult sellest, kuidas hoida üksteist ka siis, kui tulevik on ebakindel, sõnadest jääb puudu ning vahel on kõige suuremaks abiks hoopis ühine naer.
Sõprus ei tähenda tingimata igapäevast suhtlemist ega pidevat koosolemist. Mõnikord tähendab see teadmist, et kusagil on inimene, kellele võib helistada ka kõige raskemal hetkel. Kes oskab kuulata, kellega saab südamest naerda ja kelle ees ei pea oma hirme varjama. Heas sõpruses mahub ühte suhtesse nii rõõm kui ka kurbus ning teineteise jaoks ollakse olemas ka siis, kui elu ei lähe sugugi nii, nagu loodetud.
Just selline sõprus joonistus välja Onkofesti vestlusarutelus „Vähk ja suhe sõpradega“, kus oma kogemusi jagasid Pille Retter ning tema sõbrannad Kristin Palmipuu, Helina Kärner ja Triin Karolin. Vestlust juhtis Kadi Jaanisoo-Kuld.
Juba esimestest hetkedest oli näha, et neid naisi seob midagi erilist. Nad lõpetasid üksteise lauseid, meenutasid ühiseid seiklusi ja naersid naljade üle, mille täielikku tähendust mõistsid ilmselt ainult nemad ise. Ent sama loomulikult tulid ka pisarad, sest nende sõpruses on viimastel aastatel olnud omajagu hetki, mil naermise asemel on tulnud üksteist lihtsalt hoida.
Naised tutvusid ligikaudu seitse aastat tagasi vähiravifondi Kingitud Elu vabatahtlikena. Kaubanduskeskustes annetusi kogudes veedetud tundidest kasvas tasapisi sõprus, mis on nüüdseks muutunud nende kõigi jaoks oluliseks osaks elust.
Pille vähiteekond on kestnud juba üheksa aastat. Tal diagnoositi müksoidne liposarkoom ehk pehmete kudede pahaloomuline kasvaja. „Nüüd olen siis olukorras, kus me räägime elu pikendavast ravist,“ ütleb ta ja lisab sõbrannadele mõeldes: „Nad on minu jaoks ühed olulisemad.“
Sõbrad ei ole vähem tähtsad kui perekond
Pille on oma pika haigusteekonna jooksul märganud, et sõbrad kipuvad sageli enda tähtsust alahindama. Nad arvavad, et esmalt ikka alati pere ja sugulased, kuid omaette pere on ju nemadki – inimesed, kes kuuluvad samuti lähiringi.
„Sõbrad pisendavad ennast hästi palju,“ ütleb Pille. Tema sõnul ei pruugi isegi kõige lähedasemate pereliikmetega olla võimalik kõigest rääkida. Mõni suhe on keeruline, mõni teema jääb avamata. Sõbrale võib aga usaldada mõtteid, millest oma pere ei pruugi midagi teada.
Pille jaoks ei määra lähedust sugulusside, vaid see, kuivõrd saab inimene teisega päriselt tema ise olla. Just seepärast ei taha ta, et sõbrannad peaksid ennast tema elus kuidagi teisejärguliseks. „Me ei saa valida perekonda, kuhu me sünnime. Aga sõbrad on üks imeline elukingitus, sest me ise loome neid, me ise hoiame neid, me ise kastame neid.“
Kui Pille oma kolme sõbrannat kirjeldab, tuleb hästi välja, kui erinevad nad on. Triin on oma loomult tuline aktivist – ideede generaator ja seikluste korraldaja. Kristin õrn ja hooliv poputaja. Helina aga sügavate vestluste ankur, kus peitu ei jää mitte ükski teema.
Pille sõnutsi on see justkui päeviku kirjutamine, kuhu valad välja kõik. „Ma ei teagi, mis vestlused me kõik omavahel ära oleme pidanud,“ ütleb Pille. Nende jutuajamised ulatuvad vähist palju kaugemale. Näiteks meenutab Pille naerdes aega, mil mõlemal oli paarisuhtes keeruline periood. Siis arutasid nad Helinaga humoorikalt stsenaariumit, et saadaks mehed kuu peale ja koliks kokku.
„Ära leina ette.“ Õppetund, mis aitab elada tänases päevas
Raske diagnoosiga elamine tähendab paratamatult ka ebakindlust tuleviku ees. Pille sõbrannad ei varja, et nemadki tunnevad hirmu. Aastatega on nad aga õppinud, et muretsemine ei tohiks võtta ära rõõmu ajast, mis neil koos on.
Triin Karolin töötab psühhiaatriaosakonnas ning on vähiga kokku puutunud ka oma perekonnas. Tema isa tabas samuti karm vähidiagnoos ja sellest ajast on Triinul meeles üks oluline soovitus. „Üks lause, mis mind on väga aidanud, on see, et ära leina ette isa puhul.“
Triin tunnistab, et alguses kippus ta just seda tegema. Isa aga elas täie hooga, nautis elu ja võttis sellest nii palju kui võimalik. See kogemus õpetas teda keskenduma rohkem olevikule ning sama püüab ta teha ka Pille kõrval.
See ei tähenda, et kurbust peaks peitma või pisaraid tagasi hoidma. Pille kinnitab pehme muigega, et hindab ka nuttu. “Koos nutmist on väga vaja. See lõdvestab pingeid ning ühendab.”
Medõena töötav Kristin Palmipuu teab samuti, mida tähendab raskete olukordadega silmitsi seista. Tööl on ta õppinud hoidma vajalikku professionaalset distantsi, kuid sõbrannaga on teisiti. Pille haigus puudutab teda sügavalt ning just nende sõprus on õpetanud talle, et ka valusatel hetkedel võib olla oma eriline tähendus.
Kristin tunnistab, et on õppinud neid keerulisi vestlusi hindama, sest need annavad võimaluse teineteist paremini mõista ja midagi olulist jagada. Helina võtab tema mõtte kokku ühe lihtsa küsimusega: „Tahad öelda, et ta läheb väga hinge?“ Ja eks see lähebki hinge, sest haigusega koos tulevad hirm, teadmatus ja mure inimese pärast, keda armastad.
Kõik jaburused on lubatud
Kõigi tõsiste jutuajamiste kõrval on nende nelja naise sõpruses erakordselt palju nalja. Mitte ainult tagasihoidlikku muigamist, vaid sellist naeru, mis paneb kõhulihased valutama. Kui Pille haigus järjekordselt ägenes, otsustasid sõbrannad korraldada talle üllatuse. Triin hankis ühest Võru lasteaiast loomakostüümid, broneeris talu, kus sai hobuse ja saaniga sõita, ning leppis Pille abikaasaga kokku, et naised ilmuvad talle ootamatult koju.
Pillele oli valitud rebasekostüüm. Kristinist sai Potsataja, Helinast ükssarvik ja Triinust jänes. Sõprade algatus tähendas Pillele kirjeldamatult palju ning läks väga hinge. „Ma olin tol hetkel hästi hõredas kohas ja see tõmbas korraliku pisarate voolu valla,“ meenutab Pille.
Üllatus ei piirdunud aga sellega. Pille otsustas sõbrannadele tagasi teha ning pakkus välja, et nad võiksid kostüümides Tartu kesklinna hot dog‘i ostma minna. Nii juhtuski. Triin meenutab naerdes, et tal tekkis korraks isegi hirm, ega keegi neile abi kutsu. Tanklamüüja oli aga vaatepildist vaimustuses ja ütles, et naised tegid tema päeva ilusaks.
Selliseid mälestusi on neil palju. Kord seisti üheskoos saunas laste näomaskid näos ja naerdi oma peegelpilti. Teinekord saadeti üksteisele pööraseid kingitusi või musta huumoriga sõnumeid, mida võõras inimene ei pruugiks mõistagi. Koos on matkatud, elu tähistatud ja nauditud lihtsaid, aga tähenduslikke hetki.
Triin ütleb, et huumor on nende seltskonnas hädavajalik. See aitab pingeid maandada ja annab võimaluse ka kõige raskematel aegadel hetkeks kergemalt hingata. „Võib tunduda, et see kõik on justkui mitte midagi, aga sellistes eluhetkedes on need lihtsad asjad teinekord väga määravad, kuidas tegelikult mingist punktist edasi hakata minema,“ ütleb Pille.
Vahel on kõige raskem lihtsalt kuulata
Pille ei püüa oma tervise kohta käivaid keerulisi uudiseid sõbrannade eest varjata ega ilustada. Ta räägib ausalt ka sellest, mis võib teistes hirmu tekitada. Kristin tunnistab, et sõbrana tekib sageli abituse tunne. Tahaks midagi teha, kuid ei tea, mida. Tahaks aidata, kuid kardab koormata.
Mõnikord tundub, et sõbrana peaks oskama öelda midagi lohutavat või pakkuma lahendust, kuigi tegelikult polegi alati midagi, mida lahendada. „Kas ma peaks midagi tegema, kuidas ma peaks tegema?“ sõnastab Helina küsimuse, mis ilmselt nii mõnelegi raskelt haige inimese lähedasele tuttav ette tuleb.
Kristin on näiteks aastatega õppinud, et oluline on anda teisele inimesele võimalus rääkida, ilma et tema sõnu peaks kohe kuidagi paremaks muutma. See kehtib ka kõige raskemate teemade puhul. Ta meenutab, kuidas varem tundus talle surmast rääkimine millegi sellisena, mida tuleks vältida. Ta kartis, et see muudab olukorra veel raskemaks ning et sõbrana peaks hoopis positiivsust hoidma.
Ent Pille avatus on aidanud tal sellest hirmust üle saada. „Ma ei ole mitte midagi jätnud küsimata, sest Pille on ise nii toetav selles osas ja ütleb, et lihtsalt küsige kõike, tabuteemasid ei ole,“ räägib Kristin.
Pille jaoks on oluline siiski tunnetada, millal teine inimene on valmis keerulistest asjadest rääkima. Ka sõprade tundeid tuleb hoida ning kõiki raskeid teemasid ei saa ootamatult kellegi ette asetada. Samas on naised kogenud, et kui hirmudele saab anda sõnad, muutuvad need sageli veidi kergemini kantavaks.
Kui haigus sunnib eemalduma, ei tähenda see sõpruse lõppu
Pille tunnistab, et haiguse raskematel perioodidel tõmbub ta inimestest eemale. Mitte sellepärast, et ta ei tahaks sõpradega suhelda, vaid seepärast, et füüsiliselt ei ole selleks jõudu. Ühe ravimi ajal oli tal kuus vaid umbes nädal, mil enesetunne oli päriselt hea. Ülejäänud aeg möödus raskete kõrvaltoimetega. „Mu elu ongi praegu seal, kus füüsiline keha dikteerib hästi palju. Kui on nii-öelda hea, siis toimetad. Kui on halb, siis oled eemal. Tahad olla oma kookonis “
Kuna pidev küsimine ja muretsemine võib haigele inimesele hoopis koormavaks muutuda, on nende sõpruses kujunenud oma loomulik rütm, kus üksteisest hoolimiseks ei pea pidevalt ühenduses olema. „Kui Pille pole tükk aega vastanud Messengeris või mujal, siis me kirjutame Rainile,“ kirjeldab Triin, kuidas nad teinekord Pille abikaasalt uurivad, kas kõik on ikka korras.
Sõprus on õpetanud ka sõpru endid
Kui vestluse juht Kadi Jaanisoo-Kuld küsib, mida see aastatepikkune teekond on naistele õpetanud, ei räägi nad ainult vähist. „Mina arvan, et Pille on mind õpetanud olema haavatav,“ ütleb Kristin. Kuigi talle on alati meeldinud rääkida, on ta sageli keerulisemad tunded enda teada jätnud. Pille avatus on aidanud tal mõista, et ka ise võib olla õrn, ebakindel ja aus.
„Minul on kindlasti elu ja aja väärtustamine,“ ütleb Helina. Aeg on tema jaoks saanud hoopis teise tähenduse. Helina lisab veel, et üheksa aastat vähiga elanud Pille kõrval on tulnud õppida leppima sellega, et tulevikku ei saa alati ette planeerida. „Seda olulisemad on tänased vestlused, ühised mälestused ja võimalus lihtsalt koos olla.“
Ka Triinu jaoks on kõige olulisem õppetund olnud aeg. Seda ei tohi lõputult edasi lükata, justkui oleks ühisteks hetkedeks alati mõni järgmine võimalus. „Sõprade jaoks tuleb aega võtta, sest meil on kõigil ühepalju aega ja neid ühiseid hetki tuleb lihtsalt tekitada.“ Ta võrdleb sõpradega kohtumist koosolekutega. Kui tööasjad saavad kalendrisse kirja, peaks sinna mahtuma ka sõprus ning erinevalt paljudest töökohtumistest ei tohiks neid kokkusaamisi kergekäeliselt edasi lükata.
Triin mõtleb ka neile vähihaigetele, kellel sellist sõpruskonda ei ole, sest kõigil pole sõpru, kes saabuvad ootamatult loomakostüümides või korraldavad nädalavahetuse, mis aitab mõneks ajaks haigusest eemalduda. Tema unistus oleks, et täiskasvanutele võiks olemas olla midagi laste heategevusliku algatuse „Minu unistuste päev“ sarnast, mis pakuks raskel ajal rõõmu ja erilisi elamusi.
„Ma hindan teid selle eest ülikõrgelt“
Pille ei varja, et pika haiguse jooksul on mõned sõprussuhted ka lõppenud. Mitte tingimata tülide või haiget tegemise pärast, vaid lihtsalt seetõttu, et inimesed on liikunud eri suundades. Ta peab seda elu loomulikuks osaks. Kõik suhted ei jää kestma ja mõnikord on vaja osata ka lahti lasta.
Seda erilisemaks peab ta inimesi, kes teavad, kui keeruline olukord võib olla, kuid otsustavad ikkagi tema kõrvale jääda. „See on ikkagi selline eriline nüanss, kui sa tead, et ta on sellises keerises ja seal on väga suured raskused taga või on veel ees, aga sa valid olla seal suhtes, ka selles sõbrasuhtes. Ma hindan teid selle eest ülikõrgelt.“
Vestluse lõpus palub Kadi sõbrannadel öelda, mis neile Pille juures kõige rohkem meeldib. Triin valib sõna „kreisipööra“, Kristin ütleb „mõistmine“. Helina vastus on kõige lihtsam ja loomulikum: „Tema ise. Igas mõttes.“
Kui Pillelt küsitakse, miks ta iseendale meeldib, räägib ta hiljutisest neljanda staadiumi vähi kogemusringi kohtumisest, mille jaoks ta valmistas endale käevõru. Sellele ladus ta tähthelmestest sõna „Pilkin“ – oma lapsepõlve hüüdnime. „Ma arvan, et ma olen see Pille, kellele on antud just selline elu nagu ta on.“