Onkoloogika

Hingehoidja Kristjan Prii: vastus küsimusele, mis on kõige olulisem, on elu lõpus peaaegu alati üks ja sama

Raske diagnoos paneb küsima küsimusi, mille jaoks tervena tundub alati veel aega olevat. Hingehoidja ja Lõuna-Eesti Haigla Palliatiivravi teenusejuht Kristjan Prii näeb seda iga päev inimestes, kelle maailm on ühe hetkega pea peale pööratud. Ta usub, et kuigi raske haigus toob inimese ellu hirmu ja teadmatuse, võib see paradoksaalsel kombel aidata märgata ka seda, mis on elus päriselt oluline.

„Kas ma suren ära?“ See oli esimene mõte, mis mul eelmisel kevadel peast läbi käis, kui sain teada, et mul on agressiivne rinnavähk*. Aasta hiljem vestlen hingehoidja Kristjan Priiga ja küsin temalt, kas see küsimus on esimene, mida kuuleb ka tema inimestelt, kes on äsja saanud raske haiguse diagnoosi.

Kristjan ei hakka kohe surmast rääkima. Ta räägib hoopis sellest, kuidas diagnoos nihutab inimese maailma ühe hetkega paigast. „Ükskõik, milline on prognoos, tuleb see teema inimese ellu. Kui me pole varem pidanud oma elu lõplikkusele mõtlema, siis nüüd tuleb seda teha,“ ütleb ta.

Haigus muudab elus olulisi küsimusi

Tema sõnul võib raske diagnoos saada hoopis elu korrastamise alguseks. „Kõigel, mis on loodud, on algus ja lõpp. Me teame seda tegelikult kogu aeg, aga elame sageli nii, nagu see meid ei puudutaks. Raske diagnoos tuletab seda väga valusalt meelde. Kui inimene leiab enda ees selle justkui kujuteldava finišijoone, hakkab ta oma elu hoopis teise pilguga vaatama,“ avaldab ta mõtte, mis jääb saatma kogu ülejäänud vestlust. 

Nii ei muuda vähk ainult tervist, vaid ka seda, kuidas inimene vaatab aega, suhteid ja iseennast. Asjad, mis enne tundusid tähtsad, kaotavad äkitselt oma kaalu. Nende asemele tulevad küsimused, mille jaoks polnud varem justkui kunagi aega. Mida tähendab hästi elatud elu? Mille nimel ma tegelikult pingutan? Mis jääb alles siis, kui kõik muu ühel päeval kaob?

Kristjan ütleb, et ta näeb seda oma töös peaaegu iga päev, kuidas esialgse ehmatuse järel hakkavad inimesed küsima hoopis teistsuguseid küsimusi. Mitte ainult seda, kui kaua nad elavad, vaid seda, kuidas nad on seni elanud ja mida nad veel teha tahavad.

See ei tähenda, et hirm kaoks üleöö. Küll aga võib selle kõrvale tasapisi tekkida midagi muud – rahu, selgus ja arusaamine, et elu väärtust ei määra ainult selle pikkus, vaid see, kuidas me seda elame.

Hingehoidjana on Kristjan saatnud väga paljusid inimesi nende elu viimastel kuudel, nädalatel ja päevadel. See kogemus on talle õpetanud midagi, mis võib esmapilgul tunduda üllatav. „Kui inimene on saanud olla toetatud ja jõuab oma lõplikkusega rahu teha, siis ma ei näe enamasti hirmu. Ma näen rahu. Väga sageli näen ma hoopis seda, et inimesed jõuavad ühte väga ilusasse kohta.“

Ta ütleb, et elu lõpus ei kardeta enamasti enam surma ennast. Palju sagedamini kardetakse valu, abitust või seda, et ollakse lähedastele koormaks. „Inimesed ütlevad mulle sageli, et nad ei taha jääda teistele koormaks. See teeb neile vahel isegi rohkem muret kui surm ise.“

Hingehoid algab kuulamisest, mitte rääkimisest

Kui rääkida hingehoiust, kujutavad paljud inimesed ette kedagi, kes tuleb haiglapalatisse lohutama, rääkima usust või pakkuma valmis vastuseid. „Päris nii see ei käi,“ ütleb Kristjan.

Kui ta astub haiglapalatisse, ei alga kohtumine jutustamisega. Kõigepealt tutvustab ta ennast. Seejärel küsib ta luba, kas võib korraks inimese juurde istuda.

See võib tunduda väikese asjana, kuid Kristjani jaoks peitub selles kogu hingehoiu olemus. „Raske haiguse keskel kaotab inimene sageli kontrolli väga paljude asjade üle. Arstid otsustavad ravi, uuringud määravad päevakava, keha ei allu enam endisel viisil. Seda olulisem on, et vähemalt üks inimene annaks talle tagasi õiguse öelda „jah“ või „ei“.“

Kui inimene ütleb, et ta ei soovi rääkida, on ka see täiesti õige vastus. „Hingehoidu ei saa kellelegi peale suruda.“ Ta rõhutab, et tema töö ei ole inimest muuta ega tema eest vastuseid leida.

„Mul ei ole valmis lahendusi. Minu töö on olla kohal. Vahel tähendab see rääkimist. Vahel tähendab see lihtsalt kuulamist. Ja vahel tähendab see hoopis koos vaikimist.“

Alles siis, kui inimene tunneb, et teda päriselt kuulatakse, saavad sündida vestlused, mida ei saa pidada kiirustades ega valmis küsimustiku järgi. „Meile on antud üks suu ja kaks kõrva. Võib-olla on selles juba väike vihje, kumba neist rohkem kasutada.“

Kuulan teda ja mõistan, et võib-olla just seda vajavadki inimesed kõige rohkem. Mitte veel ühte nõuannet. Mitte järjekordset soovitust tugev olla. Vaid tunnet, et nad ei pea oma hirmu ega valu kellelegi õigustama.

Kõik emotsioonid on lubatud

Vestluse käigus jõuame teemani, millest räägitakse haiguse juures palju harvem kui ravimitest, operatsioonidest või vereanalüüsidest – tunnetest. Küsin Kristjanilt, kas on olemas õige viis raske haigusega toime tulla. Kas inimene peaks püüdma olla tugev, positiivne ja mitte laskma hirmul endast võitu saada?

„Ei ole olemas õigeid ega valesid tundeid. Kõik emotsioonid on lubatud,“ ütleb ta. „Hirm, kurbus, viha, pettumus, lootusetus, aga ka rõõm ja tänulikkus võivad eksisteerida kõrvuti. Inimene ei pea ennast nende pärast hukka mõistma.“

Tema kogemus ütleb, et kõige raskem ei ole sageli mitte haigus ise, vaid tunne, et oma emotsioone tuleb peita. Ühiskond ootab, et vähihaige oleks võitleja. Et ta oleks tugev. Et ta mõtleks positiivselt. Ka patsient ise püüab sageli oma lähedasi säästa ning ütleb automaatselt: „Minuga on kõik hästi,“ isegi siis, kui tegelikult ei ole.

Kristjan kasutab selle kirjeldamiseks kujundit, mis tabab naelapea pihta . „See on nagu moosipurk. Kui paneme selle keldrisse ja teeme näo, et seda ei ole olemas, hakkab see ühel hetkel käärima. Ja siis, kui see käärinud moosipurk lõpuks plahvatab, on koristamist palju rohkem.“

Tunnetega on tema sõnul täpselt samamoodi. Kui hirm, viha või kurbus jäävad läbi elamata, ei kao need kuhugi. Need jäävad inimese sisse ning leiavad varem või hiljem mõne teise väljundi – olgu selleks ärevus, kurnatus, pinged suhetes või lihtsalt tunne, et enam ei jaksa.

„Tunne ei ole probleem. Probleem tekib siis, kui inimene arvab, et tal ei ole õigust seda tunda.“

Kuulates teda mõistan, kui palju energiat kulutatakse vahel hoopis sellele, et teiste ees tugev näida.

Haigus ei küsi, kas oled valmis kartma või kurvastama. Need tunded lihtsalt tulevad. Küsimus on selles, kas inimesel on koht, kus ta võib neid turvaliselt välja öelda.

Kristjani sõnul algabki hingehoid sageli sellest, et inimene saab esimest korda tunda, et ta ei pea midagi varjama. „Vahel ütlen inimesele lihtsalt, et ta ei pea minu pärast tugev olema. Ta võib olla täpselt selline, nagu ta täna on.“

Intervjuu jooksul ütleb ta veel midagi olulist, mille võiks kõik endale meelde jätta: „Julge tunda. Tunda on turvaline.“

Haigus puudutab alati tervet perekonda

Sama muster kordub sageli ka lähedaste puhul. Patsient ei taha oma abikaasat või lapsi kurvastada. Abikaasa ei taha omakorda näidata, kui väga ta kardab. Vanemad püüavad olla oma laste pärast tugevad ning lapsed hoiavad tagasi oma pisaraid, et emal või isal oleks kergem.

Nii tekib paradoksaalne olukord, kus kõik püüavad üksteist kaitsta, kuid igaüks jääb oma hirmudega üksi.

Kristjan ütleb, et ta näeb seda oma töös väga sageli. „Diagnoosi ei saa kunagi ainult üks inimene. Haigestub küll üks inimene, aga haigus puudutab kogu perekonda. Ka lähedased vajavad luba tunda seda, mida nad tunnevad.“

Tema sõnul ei ole olemas ka ühte õiget viisi leinata või raske haigusega kohaneda:„Me kipume vahel õpetama teisi õigesti leinama või õigesti toime tulema. Tegelikult ei ole see võimalik. Iga inimene leinab omamoodi ja omas tempos. Kõige olulisem ei ole õpetada, vaid olla olemas.“

Nii koorubki Kristjani jutust välja tõde, et võib-olla ei seisne julgus selles, et suudame alati tugevad olla. Vahel seisneb julgus hoopis selles, et julgeme öelda: „Ma kardan.“

Ja sama suur julgus on ka teisel inimesel jääda selle lause kõrvale. Mitte seda parandama. Mitte kiiresti lohutama. Vaid lihtsalt kuulama. Võib-olla just seal algabki päris hoidmine.

Miks ei piisa inimesele ainult ravist?

Ühel hetkel küsin Kristjanilt midagi, mille üle olen ka ise oma raviteekonnal palju mõelnud.

Paljud inimesed hakkavad pärast diagnoosi otsima võimalusi, kuidas ennast lisaks ravile veel toetada. Muudetakse toitumist, pööratakse rohkem tähelepanu liikumisele, otsitakse vaimset tuge või lihtsalt püütakse teha midagi sellist, mis aitaks end paremini tunda.

Miks sellest vajadusest nii sageli räägitakse? Miks ei piisa inimesele ainult ravist? Kristjan ei hakka rääkima toidulisanditest ega alternatiivmeditsiinist. Ta hakkab rääkima inimesest. „Sest inimene ei ole ainult keha. Ja õnneks liigub ka tänapäevane meditsiin üha enam selles suunas, et ravitakse inimest tervikuna, mitte ainult tema haigust.“

Kristjan selgitab, et kaasaegses palliatiivses ravis räägitakse neljast inimese heaolu sambast – füüsilisest, emotsionaalsest, sotsiaalsest ja spirituaalsest mõõtmest. „Füüsiline mõõde on see, mida me kõige lihtsamini märkame. See on haigus, valu, ravi, toitumine ja liikumine. Aga inimene ei lakka olemast inimene sellepärast, et ta on haigestunud. Tal on endiselt suhted. Tal on emotsioonid. Tal on küsimused elu mõtte kohta. Kõik need mõjutavad seda, kuidas ta haigusega toime tuleb.“

Selle mõtte kirjeldamiseks kasutab ta kujundit majast: „Kui mõelda inimesest kui majast, siis need neli sammast hoiavad seda maja püsti. Kui üks sammas hakkab murenema, kandub koormus teistele. Kui toetame ainult ühte sammast, aga ülejäänud jätame tähelepanuta, ei püsi tervik enam tasakaalus.“

Spirituaalsusest rääkides rõhutab ta, et seda ei tohiks samastada ainult religiooniga. „Spirituaalsus tähendab inimese jaoks küsimust tähendusest. Mis annab mu elule mõtte? Mille najal ma seisan siis, kui kõik muu kõigub? Mõne jaoks on selleks usk, mõne jaoks perekond, mõne jaoks loodus või armastus. Need küsimused tulevad raske haiguse ajal peaaegu alati inimese juurde.“

Kristjan toob välja ka selle, mida on vastanud talle inimesed siis, kui ta on küsinud, mis on nende elus olnud kõige olulisem. „Mitte keegi ei ole mulle vastanud, et see oli töö, raha või edukas karjäär. Vastus on peaaegu alati armastus.“

Need sõnad annavad vastuse ka küsimusele, miks inimene otsib lisaks ravile veel midagi.

Mitte sellepärast, et ta otsiks imet või kahtleks teaduses. Vaid sellepärast, et raske haigus sunnib küsima hoopis teistsuguseid küsimusi. Mis on minu elus päriselt oluline? Mille nimel ma tahan terveks saada? Mis annab mulle jõu ka siis, kui kõik muu tundub ebakindel?

Kristjan usub, et just neile küsimustele vastuseid otsides hakkab inimene tervikuna paranema või vähemalt oma haigusega rahu tegema. „Teadus ravib haigust. Aga inimene vajab sageli lisaks ka tähendust. Need kaks ei välista teineteist. Vastupidi, nad võivad teineteist väga hästi täiendada,“ selgitab ta.

Seepärast ei maksa tema sõnul imestada, kui inimene hakkab lisaks ravile otsima ka muid võimalusi enda toetamiseks.„See ei tähenda automaatselt, et ta ei usaldaks meditsiini. Väga sageli tähendab see hoopis seda, et inimene tahab ise oma tervenemises osaleda. Ta tahab kogeda, et tal on endiselt võimalik midagi teha. Et ta ei ole ainult ravi objekt, vaid oma elu aktiivne osaline.“

Samas peab Kristjan oluliseks teha selge vahe teaduspõhise ravi ja selle vahel, mis inimest lihtsalt toetab. Ta toonitab, et ei näe siin vastandumist: „Me ei pea valima teaduse ja kõige muu vahel. Teaduspõhine ravi teeb seda, mida ta kõige paremini oskab – ravib haigust. Aga inimene vajab sageli lisaks ka tuge oma emotsioonidele, suhetele, lootusele ja sisemisele tasakaalule. Need ei välista üksteist, vaid täiendavad teineteist.“

Vestluse lõpus ütleb Kristjan lause, mis võtab tema mõtteviisi hästi kokku: „Keha on loodud sündimiseks. Keha on loodud elamiseks. Ja keha on loodud ka suremiseks.“ Tema suust ei kõla see kurvalt ega lootusetult. Pigem meenutab see, et inimene on alati rohkem kui tema keha.

Ja võib-olla just seepärast ei piisa tervenemisest rääkides ainult analüüsidest, uuringutest ja raviskeemidest. Sama oluline on märgata inimest – tema suhteid, tema hirme, tema lootust ja seda, mis aitab tal ka kõige raskemal hommikul voodist tõusta.

* Loo autoril diagnoositi 2025. aasta aprillis agressiivne kolmiknegatiivne rinnavähk ja põletikuline rinnavähk siirdetega lümfides. Sellist kooslust diagnoositakse ligikaudu 0,3-1 % kõigist rinnavähi juhtudest. Tegemist on ühe harvaesinevama ja agressiivsema rinnavähi kooslusega. Pärast aasta kestnud keemia- ja immuunravi, operatsiooni ja kiiritusravi saavutas ta täieliku ravivastuse ja ootab nüüd rekonstrueerivat operatsiooni.